Suvel kogusid jututajad lugusid eakatelt, kellega jututavad. Jagame Maie, Jaani ja Atso eluseiku, mille panid kirja jututajad Getter, Raigis ja Piret.
Kuidas Jaan motospordivõistluseid korraldas
Jaan töötas Kolhoosidevahelises ehituskontoris (KEK) varustajana. Kuna tal oli tööalaselt palju aega ja kollektiiv koosnes noortest hakkajatest ja osavatest meestest, otsustati luua motospordimeeskond. Algatus oli õhinapõhine ja esialgu ei toetanud nende ettevõtmist mitte keegi. Klubi tegeles ringraja, motokrossi ja hipodroomi sõiduga. Kõige paremini läks meestel kes tegelesid hipodroomi sõiduga, oldi lausa alistamatud. Jaan rääkis, et poisid ise ehitasid kõik mootorattad: valmistati mootorattaraamid, kolvid, silindrid ja ülekanded, ainult mootorikorpus saadi tehasest. Tavaliselt oli mootorikorpuseks IZ Planeta, mida modifitseeriti. Jaan ise ei võistelnud, tema oli organisaator ja varsutaja. Ta rääkis, kuidas ta käis mööda Venemaad erinevates tehastes althõlma mootorijuppe ostmas. Samuti oli tal tutvuseid lennujaamas, mistõttu sai ta osta meeskonnale soodsaid lennupileteid ja masinatele kõrge oktaanisisaldusega lennukikütust, et poiste mootorrattad kiiremini ja jõulisemalt liiguksid. Jaan käis koos motospordiklubiga üle Nõukogude Liidu võistlemas, samuti õnnestus paar korda väisata võistlustega Soomet. Kõige eredamalt on tal meeles võistlused Jerevanis, kus tema koos tiimiga pidi sõitma Dušanbesse. Tal olid lennupiletid Tallinn-Jerevan-Dušanbe, kuid alles Jerevanis kohapeal selgus, et sellist lennuliini ei ole. Nii pidigi Jaan hakkama kogu meeskonnale ja varustusele organiseerima uut transporti Dušanbesse. Kogu planeerimine võttis aega kolm päeva. Jaani sõnul oli see aeg olnud väga pingeline, sest meeskonnal ei olnud sentigi raha, et lisareisi eest tasuda. Kuid tänu Jaani tutvustele, korraldati Tallinna lennujaamast poistele tasuta transport Jerevanist Dušanbesse. Võistlustele jõuti viimasel minutil, kuid see ei mõjutanud poiste võistlustahet.
Atso perenimelugu
Atso (85a) isa oli pärit Tihemetsast. Sealne mõisnik oli läinud oma tütardega Läti mõisnikule külla, kus neile tehti kutsaritega hobuvankrisõitu. Mõisnike tütardele oli see nii meeldinud, et mõisnik oli ostnud ühe kutsari endaga Tihemetsa kaasa. Selle kutsari nimi oli olnud Kirschfeldt (kirsipõld) ja ongi Atso esiisa. Nende suguvõsa nimest on kasutusel kaks verisooni: Kirscfeldt ja Kirsfeldt, sest siis, kui uut ilmakodanikku registeeriti, olla kirikuraamat täis saanud ja uude raamatusse sai sisse vigaselt Kirsfeldt. Niisiis eksisteerib selles suguvõsas kahe erineva kirjapildiga nimi.
Kuidas Maie lehmakarjas käis ja kes sõi kiiritatud seened
Kuni 15. eluaastani käis Maie lehmakarjas ja kasutas samal ajal aega raamatu lugemiseks. Jõhvi raudteejaam oli omal ajal üks ilusamaid, kuid sõja ajal lasti jaamahoone õhku ning selle asemel oli karjamaa, kus siis ta oma lehma karjatas. Maie oli ilmselt raamatust nii haaratud, et ei pannud tähele, et lehm on piire ületanud. Ühel hetkel tuli Maie juurde üks venelane. Karjamaa otsas oli kartulimaa. Lehm oli läinud kartulipealseid sööma. Läksid koju ja Maie eeldas, et nüüd saab riielda. Isa vene keelt ei osanud, ema tõlkis, mis oli juhtunud. Maie: “Peksa ma ei saanud, aga elu lõpuni jääb meelde see, kuidas lehm läks kartulisse.“
1986ndal aastal külastas Maie Kiievit. Toona oli just toimunud või toimumas Tšernobõli katastroof. Pärast katastroofi oli ju Eestiski palju seeni. Maie pere said hunniku seeni ja kõik tehti sisse. Hoidised jäeti ühel päeval I korruse verandale seisma. Õhtul, kui nad koju tagasi tuldi, olid kõik seened kadunud. Ümberkaudsed ehitajamehed olid ilmselt käinud seal lõunat võtmas. Esialgu oldi kurvad ja neati vargaid. Mõne aja pärast jõudsid Eestissegi kuuldused kiiritusest, mis pärit tuumakatastroofist. Seepeale mõeldi, et vähemalt läks siis neil endil hästi – ei saanud nad neid kiiritusega seeni süüa. Varastele aga: omad vitsad peksavad.