Üksildus on tõsine probleem. Toitvate suhete puudumine võib põhjustada meeleolulangust, väärtusetusetunnet ja depressiooni. Jututaja ja turundusagentuuri Havas Estonia 2019. aasta küsitluse andmetel on end viimasel ajal üksildasena tundnud kuni 2/3 Eesti inimestest.
Ainuüksi väike küsitlus sotsiaalmeediaski näitas, et 52 vastanust 31 teab mõnda vanemaealist, kel pole mitte kellegagi vestelda.
MTÜ Jututaja on ühing, mis püüab võidelda selle aegamisi inimest sööva koletisega – üksildusega. Olen Jututaja projektijuht eakate suunal. Muu hulgas on minu ülesanne vastata klientide kõnedele, kuulata ära nende soovid ja vajadused ning aidata viia nad kokku noorega, kellest oleks eakale püsivalt seltsi ja rõõmu just ühise kvaliteetaja kaudu, olgu siis telefonitsi, silmast-silma või kasvõi Skype’i teel.
Sageli juhtub aga, et mõne daami või härra suhtlusdefitsiit on nii suur, et ka väga isiklikke muresid ja rõõme hakatakse jagama otse mulle, olgugi, et mu nime ja häält kuuldakse esimest või teist korda elus.
Kellegagi ei ole rääkida
Katus on peakohal ja iga päev kiluleiba ka sööma ei pea, aga rääkida ei ole mitte kellegagi – nii ütles üks eakas vestluse käigus.
Ka psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro hinnangul on üksilduse näol tegu tõsise probleemiga. „Sotsiaalne isolatsioon on kõige tugevam depressiooni ennustav tegur. Toitvate suhete puudumine viib kõige kindlamini meeleolulanguse, väärtusetusetunde ja depressioonini,” ütleb Kangro ning lisab, et inimene ei pruugi tingimata haigestuda depressiooni, kuid stressifaktorina on üksildus igal juhul oluline.
Ta toob välja ka Kanada psühholoogiateadlase Susan Pinkeri uuringu, kus selgitati välja, mis mõjutab head tervist vanemas eas kõige enam. „Kaks kõige olulisemat neist ongi lähisuhted ning veel enam – sotsiaalsed sidemed, isegi pinnapealsed. Et teised inimesed on su ümber, mitte sotsiaalmeedia kaudu, vaid päris füüsiliselt, näost-näkku,” selgitab Kangro.
Üksildus väsitab südant
Kangro rõhutab, et vastastikku siiras jagamine hoiab inimesi ka füüsiliselt tervematena ning seeläbi kauem elus. „Kui üksildustunnet on palju ja stressihormoon kehas pidevalt ringleb, siis see käivitab põletikulised protsessid ja ka süda väsib ära,” kirjeldab ta. Kangro nendib, et südame veresoonkonna haigused on kõige tüüpilisem stressispektri häire. Enamikule insultidest ja infarktidest on eelnenud pikaajaline ja tugev pinge. „Vaimses plaanis me õpime seda maskeerima, aga keha sa ära ei peta. Kui oleme inimlikult üksteisele olemas, ongi me elud tervemad ja pikemad, nii lihtne see ongi.”
Paraku kuulen oma töös eakate suust ka ütlemisi, et „mind ei ole millekski vaja”, „olen ühiskonna silmis mitte keegi”, „ah, nagunii suren varsti ära” jmt.
Teised inimesed on vajalikud sellekski, et aidata meil ära tunda enesevaenulikke tuumuskumusi ja automaatmõtteid enda kohta.
Sageli võime psühholoogi sõnutsi võtta faktidena iseenda arvamust. „Sel puhul ongi hea, kui keegi saab sõbralikult tähelepanu juhtida, et me ei räägiks endast halba või ei üldistaks, näiteks et „ma ei saa ju mitte kunagi hakkama.”
Kui mõtted tuleviku kohta on tumedad, ja tundub, et tuleks see surm juba rutem, soovitab Kangro leida hommikul ärgates ühegi positiivse asja, mida toredat ootad või enda heaks ette võtad. „Näiteks seegi, et lähen teen ühe mõnusa võileiva,” toob ta näite.
Et oma vaimset tervist tasakaalus ning aju virgena hoida, saame ise enda jaoks nii mõndagi ära teha, miks mitte katsetada neid asju koos jututajaga.
Spetsialisti sõnul tasub meeles pidada, et vaimset teravust aitab säilitada ka füüsiline aktiivsus.
„Kui inimene enam ei liigu, siis saab kannatada ka suutlikkus mitmekülgselt mõtelda. Liikumine elavdab ajutegevust, loob ruumi uutele mõtetele, aga kui jääda istuma, kehveneb ka vaimne tervis,” räägib Kangro.
„Vahel, kui on tõesti väga halb olla, siis aitab kasvõi väike jalutuskäik õues panna pea paremini tööle ja toota positiivseid neurotransmittereid, nagu näiteks dopamiini ja serotoniini,” sõnab ta. Isegi kui ei taha, soovitab ta teha liikumisest enda jaoks positiivne rutiin – leida iga päev kindel kellaaeg harjutuste tegemiseks.
Uudishimu päästab kassi
Samuti on oluline olla teadlikult uudishimulik – see ergutab aju looma uusi seoseid. „Midagi võiks iga päev juurde õppida või lugeda, teha mõtlemisülesandeid – nii saab hoida aju vormis. Aju jaoks võib olla huvitav isegi harjumuspäraste trajektooride muutmine, näiteks võiks mõnikord külastada poodi teist teed kaudu.”
Ka looduse kogemine aitab ajul olla plastilisem ja kohanemisvõimelisem, mida rohkem eri meeli kasutada, seda parem. Kasu on ka lihtsalt aknast välja vaatamisest. „Uuringute kohaselt taastuvad operatsioonidest paremini need patsiendid, kel avaneb palatist vaade puudele, võrreldes nendega, kes näevad maju,” toob Kangro näite.
„Maa peal astumine, lõhna tundmine – kõik sellised kogemused võimendavad efekti, sest see, mida me aistingutena kogeme, talletub tugevalt emotsionaalsesse mällu ning annab sealt positiivseid impulsse,” selgitab ta. „Ka dementsusega inimestel, kes võib-olla neid hetki hiljem teadlikult ei mäleta, tekib sel hetkel hea ja turvaline tunne.
Sama jõud on muusikalgi. „Olen näinud klippe sellest, kuidas dementsusega endised muusikud või tantsijad mäletavad lugusid või liigutusi, kui neile võimalus anda,” ütleb naine. Saame iga päev teadlikult märgata seda, mis on hästi, mida me naudime ja mille eest oleme tänulikud.
„Teadvustades väikseid naudinguhetki, kollektsioneerime oma ajju ka kasulikke momente, mis aitavad tasakaalustada negatiivset külge. Mis on halvasti, märkab aju iseenesest, sest ellujäämise seisukohalt on oluline märgata seda, mis ärevust tekitab. See, mis on hästi, tundub ajule normaalne. Neid seoseid on tarvis tugevdada,” räägib spetsialist.
Tema hinnangul võib positiivselt mõjutada ka see, kui võtta igal õhtul viis minutit selleks, et panna kirja või salvestada mõni tänupõhjus, mille üle on hea meel. „Paari nädalaga tuleb neid kokku üsna palju. Kui siis mõnel päeval tundub, et kõik on halvasti, saab varem kogutud hetkede abil head asjad taas meelde tuletada,” õpetab Kangro.
Ma ei saa ju elusalt hauda minna!
35aastase töökogemusega pereõe Mae Krillo sõnul tuleb ette ka niisuguseid olukordi, et inimesel on lähedased küll olemas, kuid nad ei paku sellist tuge, nagu memm või taat igatseks.
Talle meenub üks eakas, kes tahtis alati väga rääkida. „Mina nimetaksin teda kohe küla entsüklopeediaks. Ta elas rohkem kui 90 aastat ja teadis kõike, ka näiteks seda, millal on minu laste sünnipäevad või millal keegi mehele läks. Ja ajalugu meeldis talle väga,” meenutab Mae vitaalset eakat, kes paraku elas koos joodikust poja ja pojapojaga.
„Pojatütar käis küll koristamas, aga suhtles vanaemaga väga vähe,” räägib Mae. „Nagu vihaga tegi ära, mis vaja. Vanainimene ütles mulle ühel korral: „Noored on minu peale vihased, et ma veel elan, aga ma ei saa ju elusalt hauda minna!””
Talle meenub ka olukord, kus eakale on öeldud: „Sina, vanamutt, oled madalam kui muru!”
Mae ütleb aga praeguse aja sotsiaaltöö kiituseks, et neid, kes päris üksinda oleks, on järjest vähem. „Ikka käib vallast keegi neile süüagi viimas, mõne juures käiakse isegi iga päev,” rõõmustab pereõde, kes algusaastatel nägi hooletusse jäetud eakaid praegusest rohkem. Kuid ta tõdeb, et murede kuulamiseks või jututamiseks hooldustöötajal enamasti aega ei ole.
„Nende töö on supp ette anda ja edasi minna, sest järgmine ju juba ootab,” ütleb Mae. „Kindlasti leidub ka selliseid, kes korraks maha istuvad, aga see ei ole valdav,” lisab ta. Pereõde on veendunud, et jutustamiseks ja seltsi pakkumiseks on tarvis eraldi inimesi. Pereõe endagi ringkonnas on kaks inimest, kes käivad niimoodi hooldekodus juttu ajamas.
„Ega sealgi kellelgi väga palju aega ei ole,” ütleb Krillo. „Kohendatakse peaalust ja öeldakse, et pööra sinna või tänna, aga niisama jutustada küll ei jõuta, sest kõik on väga hõivatud,” selgitab ta.
Ka koduvisiitidel käies kumab õe sõnul füüsiliste hädade tagant siiski suur soov rääkida. „Ikka juhtub, et lähed sinna ja siis on vaja kõik asjad ära arutada, kus ma käin, mida teen ja nii edasi,” jutustab Mae. Ka Krillo ütleb, et eaka jaoks on väga tähtis olla kaasatud lähedaste ellu ja tegemistesse.
„Näiteks mu lähedal ühes talus elavad ema, isa, tütar ja poeg. Nad korraldavad talus ka kontserte ja 80-aastane ema müüb alati pileteid. Ta on küll haige ja liigub käimisraamiga, aga on lastega alati kaasas,” rõõmustab pereõde.
Krillogi näeb vahel patsiente, kes on pealtnäha kõbusad, ent räägivad pidevalt, kuidas neid pole millekski vaja või kurdavad, et ei kuule enam hästi ja seetõttu ei saa piisavalt suhelda.
„Siis ma ikka tuletan neile meelde, et kuule, sa oled juba 90, aga kõnnid omal jalal, loed ja teed kõik ise ära, mis vaja,” on ta seda meelt, et tuleks keskenduda asjadele, millega inimene veel hakkama saab.
Krillo toob näite ka koolituselt Soomes, kus räägiti väga huvitavast programmist, mis kahjuks pole veel Eestisse jõudnud. „Mõte on selles, et kui näiteks oma vanemat hooldav poeg tahab natuke puhata või kuskile minna ja vanem on piisavalt terve, siis keegi aktiivsem pensioniealine võtab ta mingiks ajaks enda juurde ja kaasab oma tegemistesse, näiteks teevad kasvõi piparkooke. Et oleks vaheldust ja tegevust,” kirjeldab ta.
„Me käisimegi Soomes peredes, kus just pensionile jäänud inimese juures oli mitu eakat: istusid laua ümber, ajasid juttu, tegid süüa jms. Igal inimesel on jäänud asju, mida ta oskab ja tahab teha, see tuleb üles leida,” lisab ta.
Kohv, kook ja kaardimäng
Eisi (27) ja Helgi (88) on MTÜ Jututaja kaudu jututanud juba pea 9 kuud. „Tahtsin proovida teha midagi uut ja teistmoodi. Ma ei olnud veel kindel, kas see mind paelub, kuid mul oli soov teha midagi head ja olla abiks eakatele, kes ennast üksikult tunnevad. Võib-olla see, et tegu ei ole minu vanaema või vanaisaga, ongi põnevam. Nii palju uut ja huvitavat saab teada, ja Helgi on hoopis teistsuguse maailmavaatega kui oli minu vanaema,” räägib Eisi.
Küsimuse peale, kas esialgu polnud imelik võhivõõrale seltsi pakkuda, vastab tüdruk: „Oli ikka. Mäletan, et üsna veider oli võõrasse koju sisse astuda ja alustada nullist. See on ikkagi nii privaatne koht, kus esimest korda kohtuda. Olin närvis ja otsisin jututeemasid. Kuid mida aeg edasi, seda kergemaks ja loomulikumaks kõik läks. Eks siiani on raske väga isiklikel teemadel rääkida, kuid ma arvan, et see ei olegi kõige tähtsam. Tähtis on lihtsalt olemas olla ja anda teada, et hoolid.”
Eisi kirjeldab, et kui veel füüsiliselt kohtuti, võttis ta alati Narva kohvikust midagi magusat – tehti kohvi ja söödi kooki. Peale seda järgnes kaardimäng, „Helgi on selles üllatavalt hea! Tihti unustas ta ennast televiisori ette, siis ikka arutasime, mis uudistes räägitakse, kes näitlevad seriaalis jne – meie lemmikutest ja mitte nii lemmikutest.
Veel huvitab Helgit suhteteema – alati uurib ta, kuidas mul lood peikadega, räägib enda suhetest, abielust ja kentsakatest juhtumitest, mis tänapäeval lausa ebareaalselt humoorikad tunduvad,” jutustab noor naine ning lisab, et tahaks kindlasti olla sama äge ja nii positiivse ellusuhtumisega, kui temast kunagi eakas saab.
Helgi ütleb, et just noore inimesega jututamine annab palju juurde. „Ma ei salli vanainimesi, ei taha pidevalt kuulata vingumist ja hädaldamist,” muigab ta.
Noore tuge tajub ta praegu veelgi enam, sest on haiglas ning hindab väga, kui keegi talle raskel ajal helistab.