Oktoobri keskpaigas võtsime ette tee Keila lähedale Benita eakate kodusse. Sõitsime sinna neljakesi – Katre, Mari-Liis ning Tallinna Arte Gümnaasiumi 10. klassi poisid Kristjan Pärn ja Kermo Sepp. Noored olid pisut ärevil ning küsisid tee peal palju küsimusi. Kõik küsimused olid väga õigustatud. Teel Benitasse sai ka palju nalja – Kristjan ja Kermo on suurepärased suhtlejad ja ägedad poisid, kes õpivad meditsiini suunaga klassis ning soovivadki oma elu ühel või teisel moel meditsiiniga siduda.
Kohapeal võttis meid lahkelt vastu Benita kodu päevategevuste koordinaator Terje Mägi. Saime Benita maja I korruse lühikese ekskursioonigi teel õdusasse ruumi, kus meid juba ootasid ligi 10 eakate kodu asukat.
Saame tuttavaks
Nagu ikka tutvustasime esmalt Jututajat – mida me teeme ja kes me oleme. Meiega kohtuma tulnud Benita elanikud tutvustasid seejärel ennast. Meiega kokkusaanute seltskond oli äärmiselt kirju. Näiteks pakkusid meile seltsi endine õppejõud, meediatöötaja, modell, meditsiiniõde, aga ka purjeregattide korraldamisega seotud olnud toimekas härra.
Meie kohtumine toimus mõnusas avatud ruumis, mis tähendab, et meiega sai vabalt sobival hetkel liituda või vastupidi – soovi korral lahkuda muude tegemiste juurde. Nii juhtuski, et aegajalt lipsas mõni huviline lisaks toolile või diivanile istet võtma või jäi ukseavale korraks kuulama. Lahkujaid ei olnud või kes hetkeks eemal käis, tuli peatselt tagasi.
Eakatele meeldib väga rääkida – nii oma elust ja mälestustest kui ka igapäevaselt aktuaalsetel teemadel – näiteks poliitikast, nagu üks härra mainis. Räägiti ka ühest hiljutisest meeldejäänud käsitöökaartide meisterdamisest. Purjeregattide funktsionäär Heino, kes veedab oma elu Benitas koos med.õest abikaasaga, ruttas krapsakal sammul, kuigi kepi abil, meile valminud kaarte näha tooma.
Noorte ja vanade ning praeguse ja möödunud aegade elu ja inimeste erinevusest rääkides arvasid meie võõrustajad, et tänapäeva noored on muudkui oma nutiseadmetes ja et koolis lubatakse teha pättusi, mis vanasti kõne allagi ei tulnud. Õpetajate elu teeb veelgi raskemaks nüüdsel ajal, et õpilasi karistada ei tohi, nt nurka panna. Kristjan ja Kermo kinnitasid aga, et Arte Gümnaasiumis, kus nemad käivad, tunnis lollusi teha ei tohi. See võib lõppeda isegi koolist välja viskamisega.
Tutvus surnuaial ja haiglas
Meiega jagati hulganisti põnevaid lugusid. Näiteks meiega lobisenud endine modell, kes peale esimese abikaasa surma tema haual käies kohtus seal oma teise abikaasaga. Või siis Heino ja tema abikaasa tutvumine haiglas, kus üks oli haige ning teine põetaja. Endine õppejõud Olga rääkis oma intelligentsel ja väljapeetud moel pikalt mitmeid lugusid, ent eriti jäi meelde üks, mida ta väga tähtsaks pidas ning soovis kindlasti just Kristjanile ja Kermole öelda: õpilased õpetavad oma õpetajaid ja nii see peabki olema. Olga ütles seda kannustatuna loost, mis temaga õpetajana juhtus, kui ta katsus klassi ette minnes lihtsalt hakkama saada, ilma erilise ettevalmistuseta tundi läbi viia, vanast rasvast, kuid õpilased said sellest väga hästi aru ning ei jätnud seda ka Olgale ütlemata. Olga sai sellest siiani meelespüsiva õppetunni ning pärast seda juhtumit oli tal alati materjal loenguteks viimseni lihvitud. Kohtumisel Benitas oli Olgal kenasti seatud soeng, seljas õpetajalik kostüüm ning ees prillid, nagu oleks ta just klassi eest tulnud või sinna kohe minemas. Ta hoiak ja silmavaade ning rääkimisviis oleksid vist ütlematagi reetnud ta õpetajaameti.
Sõbrannade – endise modelli ning meedias töötanud proua vahel särises kohtumise lõpupooles hoogne heatahtlik teineteise tögamine, niiet lõbustatud said kõik koosolnud.
Kohtumisel käinud noormehed leidsid ühise keele eakatega eelkõige spordi- ja meditsiiniteemadel, aga põnev oli kuulda ka lugusid sellest, kuidas omal ajal elati – millistest raskustest on läbi tuldud ning tajuda, kui luksuslik ja enesestmõistetav praegune elu ja selle hüved on. Noormehed said palju kiita nii hea koduse kasvatuse kui ka meditsiinialase õppesuuna valiku eest.
Tund vestlust on kasulikum kui 10 tabletti
See tabav lause kuulub Heinole, ja tal on tuline õigus. Ta arvas, et kindlasti võiksime veel kohtuda. Õpetaja Olga tõi suhtlemise tähtsusest eaka elus hea näite sellest, kuidas vanem inimene üsna lihtsalt iseendasse ja oma mälestustesse kapselduda võib ning need matavad ta enda alla nii, et sellest on raske välja tulla hiljem. See oli ühtlasi näide tema enda elust, sest tema otsus Benitasse elama tulla oli ajendatud justnimelt iseenda nurka surumisest, nagu ta väljendus. Nüüd Benitas elades sunnib ta end sotsiaalsem olema, tutvuma sealsete teiste elanikega, nendega arvestama ning loodab, et teised ka temaga.
Jututaja noored Kristjan ja Kermo said väärt kogemuse, olid kohapeal head küsijad, kuulajad ja huvilised. Kermo, kelle kirg on vetelpääste ja keda võib suviti Pirita rannas vetelpäästjana näha, sõnadega kokku võttes: „Võimas kogemus! Mõtlesin alguses küll, et mida mul on nii vanade inimestega rääkida, aga eksisin. Silmast-silma kohtuda ja vahetult nendega suhelda ja kuulda neid koos kõigi nende emotsioonidega …. see on äge!“
Muidugi – kõik ei soovi rääkida, oma arvamust või mälestusi jagada. Nii ka seekord. Ei peagi. Võib lihtsalt kuulata ja kaasa noogutada, pead raputada või naeru pugistada. Meile sobib see, mis sobib meiega kokku saama tulnutele.
Taaskord oli Jututajal väga tore kohtumine, mille võimaldamise eest täname südamest Benita kodu ning ootame juba uut kohtumist!