KOKKUVÕTE E-SEMINARIST “VANANEMINE – ÕNN VÕI ÕUD?”

Osalejatel paluti Mentimeter keskkonna kaudu panna kirja vastus küsimusele “Milline on Sinu meelest üks ja kõige põletavam risk, mis kaasneb ühiskonna vananemisega ja üksilduse kasvamisega Eestis?”

Kuidas osalejad arvasid, saab lugeda siit.

Inimesed, kes praegu on hooldekodudes või ka kodudes, vajavad jõuluajal eriti tähelepanu. Seda saame kõik jagada. Mingites piirides on alati võimalik midagi teha. Sellist asja ei ole, et mitte midagi tega ei saa.

Me teame kõik, et inimene saab vanaks ning suureneb tema isoleeritus ühiskonnast. See probleem ei ole seotud vaid hooldekodudega, vaid üleüldse vananemisega. Sõbrad ja tuttavad lähevad eest, kodus ei saa enam hakkama. Tihtipeale lähedased ja eakas ise otsustavad, et parem on minna hooldusele. Nii sattubki eakas uude võõrasse keskkonda, võõraste inimestega samas ruumis. Võib olla ka erineva kultuuritaustaga inimesi, erineva tervisliku taustaga inimesi. Kui inimene saab aru, et nii jääbki, siis on masendus väga arusaadav ning soov koju tagasi saada suur. Ükski hooldustöötaja, õde ei jaksa tema aega täita, piisavalt jutustada. Alati püüan leida nende eakatega koos positiivseid asju – katus peab, söök on olemas, puhtad linad voodis.

Tugivõrgustiku puudumine. Kui inimene läheb hooldusele, ent tal ei ole lähedasi. Pered on laiali. Hooldusele tulek on väga valus ja raske, sellega leppimine ja harjumine võtab väga palju aega. Personalipuudus nii hoolekande- kui raviasutustes on väga suur probleem. Eriti veel nüüd koroonaajal. Loota, et hooldekodu- või haigla töötaja jõuaks istuda patsiendi kõrval ja rääkida temaga, tihti ka sama juttu iga päev, ei ole realistlik. Hingehoidjad ütlevad, et peamised vestlusteemad on üksindus, mahajäetus, lähedased. Empaatilisus ja soe huumorimeel on alati kasuks.

Külastuspiirangud on väga raske mõjuga. See on miski, mis üksildust veelgi süvendab – eriti kui perega on head suhted ning külastajaid on oodata, ent keegi ei tule. Masendus, depressioon ja rahutus hooldekodudes on suurenenud. Rahutus on just eritit kergelt dementsetel – nad tunnevad ära oma inimese, kes on neile kallis olnud. Kui see inimene enam ei tule, tekitab see paanikahooge. Siin ei aita jutt, et on piirangud ja praegu ei saa tulla. Pered peaksid kindlasti ka ise peeglisse vaatama, et kas nad on ise teinud maksimumi, et oma eaka eest hoolitseda. Tihti on pereliikmete kriitika ebaõiglane hooldekodu töötajate suhtes.

Eakas peab hooldekodus tundma, et teda mõistetakse, temast hoolitakse ja teda austatakse ka abituna. Personli suhtumisel ja suhtlemisel on oluline roll. Eakas tajub hästi, kuidas temasse suhtutakse.

Vaimutegevuses häiritud vanemate inimeste puhul on tähtis võime anda ja saada armastust ja hoolimist. Paljud eakad ei taha tegevusi kaasa teha, nt maalida, vaid ütlevad “tee sina, ma vaatan, kuidas sa teed.” Siin tuleb kindlasti mõelda, kuidas neid kaasata paremini ja sellest masendusest üle saada.

Mis aitab? Aitamine algab teise in-imese olukorra mõistmisest. Olulised on head suhted personaliga (delikaatsus, märkamine, mõistmine) ja perega, mis annab turvatunde. Tuttavate, sõpradega ja kolleegidega sidepidamine, julgustamine neid ühendust võtma. Huvitegevus, erilised üritused, hingeline tugi.

Eesti 2035 (veel vastu võtmata) viis sihti: Inimene, Ühiskond, majandus, elukeskkond, riigi valitsemine.  Sotsiaalministeeriumi (SoM) seisukoht on, et inimese heaoluta ei ole mõtet rääkida ühestki teisest aspektist.

Kolm olulist arengukava, millest SoM juhindub: heaolu arengukava 2016-2023, mis läheb järgmisel aastal uuendamisele ning kus on võimalik kaasa rääkida, kuidas peaks vananeva ühiskonnamured olema käsitletud. Lisaks on SoMil laste ja perede arengukava ning rahvastiku tervise arengukava. SoM üks suuremaid väljakutseid: kuidas inimesed saaksid endale ise elatist teenida, ise olla õnnelikud, ise oma elu juhtida ja samal ajal kõikidega koos sõbralikult elada. Kuidas eluga hakkama saada ja kindlustada oma vanaduspõlv on täiskohaga töö. Sotsiaalabi on siis õnnestunud, kui inimene saab ise eluga hakkama.

Perekonnaseaduses on kirjas, et kaks põlve ülespoole ja allapoole on ülalpidamiskohustus. Siin on väärtõlgendamist ja väärrakendamist. Ei ole nii, et kui sul on pere, siis sotsiaalabi ei ole õigus saada. Liiga lihtsalt tekib väärtõlgendus, et kui sul on pere, siis saad teistsugust sotsiaalabi või ei saa üldse. Küsimus on pigem – kui palju pere peaks osalema, nt kasvõi hooldekodu teenuse eest maksmisel. Pere tugi muidugi peab jääma, inimesel endal on vastutus – riik ega KOV ei saa ega ka jõua kõike üle võtta.

Võrdne kohtlemine. Loogika, et saame enne rikkaks, siis oleme õnnelikud ka, ei tööta. Riik peab lõhet rikaste ja vaesemate vahel siluma ning looma tingimusi. Ministeeriumile on siin oluline küsimus, et kas vanemaealiste hääl kõlab ehk kas vanemaealiste eest keegi kostab? SoM strateegilise partnerluse korras on seda olukorda püüdnud parandada.

Strateegiliste sihtide seas: kodus elamise toetamine ja teenustega kaetus; hoolduskoormuse leevendamine ja tasakaalustatud kohustused.

www.minuomavalitsus.fin.ee – saab võrrelda erinevaid omavalitsusi mh ka sotsiaalhoolekande küsimustes. Praegune pilt näitab üsna suurt ebavõrdsust KOVide võrdluse, ent KOVide võimekus kasvab. Rahalised tulud on tõusuteel. Sotisaalkaitse osakaal KOVides peab vananevas ühiskonnas tõusma, ent mitte toetuste jagamise pealt, vad vajalike teenuste korraldamise pealt. 

hooldus vajavad tähelepanu ja investeeringuid. Praegu on näha, et inimeste rahaline koormus tõuseb.   Hooldekodud ei muutu kindlasti odavamaks, tegemist on keerukate juhtumitega, professionaalse abi vajadusega, mitte vaid voodikohti. Sinna tuleb investeerida. Hoolekandeasutuste kvaliteet ja kättesaadavus peab olema parem. 

Rait Kuuse rääkis ka SoM koostööst kohalike omavalitsustega, aga ka üksilduse leevendamisest digitehnoloogiliste lahendustega, millest Euroopa tasandil päris palju räägitakse. Ettekande lõpuks viskas Kuuse õhku küsimused, nagu näiteks, et miks on nii raske erivajadusega inimesi kogukonnas aktsepteerida; kuidas panna inimeste heaolu esikohale; kes mida peaks tegema, kui palju ja mida pere, teised; mis on lähedaste hooldamine: eralõbu, kannatamine või midagi muud ning uued riskid nagu üksildus, millele tuleb keskenduda heaolu arengukavas. Järgmisel aastal tuleb see teema põhjalikumalt esile.

Kokkuvõttes on olulised küsimused demograafia, hoolduskoormus, üldine ligipääsetavus – takistuste kõrvaldamine, et saaksime ise toime endaga ka siis kui meid takistavad piirangud; iseseisvus; tehnoloogiate olemasolu ja kasutamine; innovatsioon. 

* Hooldekodudes palju eakaid, ent ehk peaks sinna noori juurde tooma.
* Kerkis küsimus, miks väärikas vananemine just, miks mitte näiteks rõõmus vananemine?
* Suhted – tahetakse veeta oma vanaduspõlve suheldes. Kui ma ei taha, et sõbranna mu kõrvalt ära kaob, siis läheme kasvõi koos ujumistrenni või kepikõndi tegema, helistame ja küsime, kuidas läheb. * Seda saab teha juba nüüd kohe enne kui saad 80-aastaseks.
* Enda tulevikku saab igaüks panustada ise hästi palju ja kohe nüüd, olevikus.

Hanna Gretega, kellega Rein juba pikalt jututab, on neil väga hea side. Nad elavad erinevates linnades – Tartus ja Pärnus. Hanna Grete paneb kirja Reinu elulugu. Rein jutustab ja Hanna Grete paneb kirja. Ligi 100 lehekülge varsti koos. Rein ja Hanna Gretega on kohtunud Tartus, kus Rein tutvustas Hanna Gretele linna – käidi kirikus, ERMis. Hanna Grete vanemad samuti hoolitevad selle eest, et ega Hanna Grete Reinule helistada pole unustanud. Rein kiidab ka ajakirjanikku Piret Tüüri, kellega tal tekkis hea side ühe üksildust ja Jututajat kajastava loo kirjutamise käigus. Rein kõneles ka oma 2020 suve kogemusest Arvamusfestivalil, kus ta kohtus samuti toredate noortega. Rein ütleb, et nutitelefonita tema ei saa.

Noorte inimestega suhtlemine on Reinule palju pakkunud. Ta arvas, et selliseid noori ei ole olemas. Rein arvab, et Hanna Grete on temalt palju teadmisi saanud, kasvõi lähiajaloost. Rein ütleb samuti, et on Hanna Gretelt kahtlemata saanud tagasi – ta enam ei tunne, et ta vananeks.

Reinu ja Hanna Grete jututamiskogemuse kohta vaata ka 17.12.2020 TV3 Seitsmestest ning loe või kuula Levila loo “Võitlus üksildusega” järjejutust Noore ja vana sõprus (detsember 2020).

Seminari juhtis MTÜ Jututaja üks loojatest Anu Leps.

Seminari korraldas  MTÜ Jututaja. Toetasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Siseministeerium.