Suve alguses liitus Jututajaga uus projektijuht Liis Vahter, kes tegeleb Jututaja noortega. Saame Liisiga lähemalt tuttavaks!
Miks otsustasid Jututajaga liituda?
Jututajasse jõudsin väga huvitaval kombel: minuga võttis ühendust Marjana Luist, keda olen alati imetlenud tema ellusuhtumise ja pealehakkamise poolest. Ta uuris, kas mulle pakuks huvi Jututajas noorte koordineerimine. Kuna olen Saaremaal teinud noortele väikeseid motivatsioonitöötubasid, siis tundus mulle, et Jututajas saaksin kasutada varasemaid kogemusi + tekiks ka täiesti uus väljakutse just koordineerimise osas. Seejärel võttis minuga juba ühendust Jututaja asutaja Mari-Liis, kellega suheldes sain kohe aru, et Jututajas on ülivinged inimesed, kellega ma kindlasti soovin koostööd teha.
Millised on sinu ootused tööle Jututajas?
Ma arvan, et minu ootused tööle Jututajas kattuvad üleüldse minu ootustega elus – märgata positiivset, hoida ja tekitada ilusaid suhteid, suhelda siiralt ja avatult ning hoida meeles, et kõige tähtsam on ikkagi inimene. Olen Eestis töötanud klienditeenindajana ning sama ametit pidanud ka Austraalias ja Norras reisides. Nende kogemuste põhjal tundsin hästi selgelt, kuidas eestlased on küll hästi viisakad, aga vahel jääb viisakuse taga ehtsast siirusest puudu. Austraalias olin alguses šokeeritud sellest, kui inimesed bussi tagumisest uksest välja minnes hüüdsid üle bussi “Thank you, bus driver!”. Seal ma tundsin, et isegi kui töö ei ole seotud lõbuga, siis vähemasti on ta seotud rõõmuga. Mulle tundub, et Jututaja teeb just sedasama – aitab erinevatel generatsioonidel omavahel suhelda ning näitab, et me kõik oleme inimesed ja vajame suhtlust, lähedust, rõõmu, tähelepanu.
Millised on Sinu suhted enda vanavanematega või teiste vanemate sugulaste–tuttavatega?
Olen ise kohtunud ainult ühe oma vanaisaga ning temaga olid suhted üsna keerulised, kuna ta oli tulnud tagasi Siberist. Tundus, et tervel perel oli temaga väga raske hakkama saada ja üleüldse aru saada, kuidas temaga suhelda. Mäletan, et ta kooris mulle õunu ja pakkus piparmündikommi. Olin üsna noor kui ta suri. Samal ajal käisin tihti mängimas oma kahe sõbranna juures, kellel oli vanaema. Kuna nemad hüüdsid teda “vanamaks” ja ma päris täpselt väiksena aru ei saanud, kes või mis on “vanama”, siis hüüdsin teda samuti selle nime järgi. Nüüd on ta mulle vanaema eest.
Millega sa igapäevaselt tegeled?
Üldiselt meeldib mulle ennast pidada üsna seikluslikuks inimeseks. Mind on hästi palju mõjutanud seljakotirännak Austraalias, telgiga suvel Londoni pargis elamine, töökogemused Norras ning mediteerimine Tais. Aga iga kord Eestimaale tagasi tulles olen tundnud “küll siin on ikka hea ja lihtne” tunnet. Mulle tegelikult meeldib tiirutada ka Eestis ringi, kuid praegu tundub, et hakkan jääma veidi paiksemaks. Juulikuust alustan tööd Eesti Töötukassa Saaremaa osakonnas. Ma armastan oma koertega metsaskäike ning samuti loen mõnuga raamatuid.
Jaga palun mõnda tarkusetera, mille oled vanemalt inimeselt saanud ja mida endaga kaasas kannad!
Eakate puhul meeldib mulle see, et nad on ausad, sest nad enam nii väga ei hooli, mida teised neist mõtlevad. Tarkuseterasid eakatelt (ja ka noortelt) olen saanud igalt reisilt, töökogemuselt, läbikukkumiselt jne. Näiteks: igaüks räägib iseendale ja iseendast, kuigi näiliselt näiteks riidleb sinuga; usalda iseennast, igaüks annab endast igas situatsioonis parima, aga sinu parim erineb minu parimast.