Select Page

TERVISELEHT: JUTUTAMISEST VÕIDAVAD NII EAKAS KUI NOOR

Katre Liiv. Foto: Andry Padar
Vajadusest ühendada erinevaid põlvkondi on räägitud palju. Sageli läheb see korda lausa iseenesest. Et see veelgi paremini õnnestuks, on käima lükatud liikumine Jututajad, mille raames vestlevad noored ja eakad.



Millal ja kuidas Jututaja projekt alguse sai?
Olime Mari-Liisiga sel teemal juba mõned aastad tagasi natuke möödaminnes rääkinud, kuni 2019. kevadel, mil ideega oli liitunud ka Anu, lõime MTÜ Jututaja. Et tuult kiiresti tiibadesse saada, kandideerisime kohe Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ning Heateo SA ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (NUtikad LAhendused). Meil õnnestus üle 80 nutika lahenduse hulgast jõuda lõpuks esikolmikusse ehk nende õnnelike sekka, kellele stardikapital lisatuule tiibadesse andis.

Öeldakse, et noored saavad sageli paremini läbi vanavanematega kui vanematega?
Raske öelda, kas see nii on, ent kindlasti on Jututaja loomisele kasvõi alateadlikult tõuke andnud meie enda suhted oma vanavanematega. Just vanavanemate elu lõpuaastad panid mõtlema, et miski vajab totaalset muutust. Eakas ei pea jääma elust kõrvale, tema jututeemad ei pea piirduma haiguste, apteekide, arstil käikude, rohtude, surma ja muu taolisega. Eaka inimese hing jääb enamasti samaks nagu see nooruses olnud on. See hing on täis tahtmist teha ja minna, kuulata, vaadata, osaleda, anda, ent ühel hetkel võtab ühiskond need võimalused, asub ise otsustama selle inimese eest, lükkab ta nurka, eest ära. See ei ole vastuvõetav. Seda tahabki Jututaja muuta – tuua eakad tagasi aktiivseks ühiskonna osaks. Püüame seda teha erinevate põlvkondade kokkuviimise kaudu, mis üksteise mõistmist ning seeläbi üksteise väärtust ühiskonnas ja ühiskonnale suurendab. Teine ajend oli juhuslik kohtumine Norra samasuguse ettevõtmise GenerasjonM eestvedajaga, kes on mõned aastad tagasi võitnud Norra edukaima sotsiaalse ettevõtte tiitli.

Millise koolituse ja ettevalmistuse peavad noored läbima? Kui keeruline on eakama inimese arusaamasid mõista?
Hoolitseme selle eest, et noored oleksid hästi ettevalmistatud ning samal ajal ka usaldusväärsed. Noor saadab meile oma CV, motivatsioonikirja või -video. Seejärel vestleme, et kuulda täpsemalt tema senistest tegemistest, huvialadest, motivatsioonist ning samas saab ta meiega kohtudes selgust, et kas see on ikkagi see, mida ta teha tahab. Seni pole me pidanud ühtegi noort n-ö ukse taha jätma – meil on toimetamas ülitoredad ja asjalikud, enamasti keskkooliealised poisid ja tüdrukud. Lisaks korraldame regulaarselt oma noortele koolitusi, kus oma ala eksperdid räägivad eakusest ning sellest, kuidas eakaga kõige paremal viisil ühiseid jututeemasid leida. Sel teemal koolitas noori hiljuti TLÜ teadur Tiina Tambaum. Samuti on hea koostöö Teliaga, kes koolitab noori digitarkustes ning boonusena saavad noored omakorda koolitada eakaid neis küsimustes. MTÜ-ga Elu Dementsusega oleme samuti sidemed loonud ning mai alguses ongi tulemas koolitus dementsusest – sellise diagnoosiga inimeste eripäradest ning sellest, kuidas nendega suhelda. Meie noortel ei ole keeruline eaka inimese maailma minna, sest meiega ongi liitunud sellised noored, kes tunnevad huvi vanemate inimeste kogemuste ja teadmiste vastu ning seega juba oskavad üsna palju ise valmis olla vestlusteks. Mõnel noorel on varasemast kogemus tihedamast sidemest mõne eaka inimesega.

Kuidas jututaja ja eakas inimene teineteist üles leiavad?
Meie poole pöörduvad nii eakad ise kui ka nende lähedased. Rohkem siiski eakad ise. Ja see on nii tore! Need toredad prouad ja härrad räägivad juba esimest kõnet tehes nii vahvaid lugusid. Kuuleme tihti kiitvaid ja julgustavaid sõnu Jututaja kohta. Midagi väga palju paremat vist ei saakski üks ettevõtmine üheltki oma sihtrühmalt oodata. Eakad, kes meiega ühendust on võtnud, ütlevadki, et nad tunnevad end üksildasena ja väga tahaksid noore inimesega rääkida. Aga neist keegi ei ole virisev või muredest tulvil. Vastupidi enamasti on tegemist väga tegusate ja hakkajate vanemate inimestega, aga puudu on suhtlusest. Täpselt nii nad ütlevadki. Lastel ja lastelastel on kiire, nendega ei saa rääkida nii palju kui tahaks. Sõbrad ja tuttavad on lahkunud või on nendega jututeemaks vaid haigused ja ravimid. Enne kriisi olid paljudel väga konkreetsed soovid ka, mida lisaks jutustamisele ette võtta ja kuhu minna koos noorega – näiteks loomaaeda, lihtsalt jalutama, sest omapead ei julge tervise pärast, või hoopis surnuaeda, kuhu on pikk tee ja kõhe üksi minna. Need käigud ootavad nüüd oma aega, sest praegu suhtlevad noored ja eakad vaid telefoni teel.

Kui sageli on vestlusteemaks tervis ja sellega seonduv?
Saame noortelt regulaarselt tagasisidet nende jututamistest ning siiani ei ole küll terviseteemad kõneks tulnud. Noortega suhtlemine annab võimaluse unustada ka tervisemured. Ja ehk tundagi ennast tervemana. Jutuks on pigem muud, päevapoliitilised teemad, kirjandus ja muusika, mälestused ja tulevikuplaanid. Praegu ongi paras aeg tulevikuks plaane teha ja unistada.

Helgi ja Johanna mängivad kaarte. Foto: Katre Liiv
Kas on koos sporditud, toitu tehtud?
Vahetatud on retsepte, jagatud pedagoogilisi nõuandeid ning kirja on saanud katkeid elulugudest. Üks jututaja-noor on meil treener. Tema vestluspartner aga endine pedagoog, kes on jaganud häid nõuandeid lastega trennis toimetulekuks. Teine vestluspaar on vahetanud haridussüsteemi kogemusi, üks tänase õppurinaja teine kunagise õpetajana.


Mida on noortel eakatelt õppida?

Õppida on tegelikult mõlemal. Üks põhimõtetest ongi kahesuunalisus, mis tähendab, et mõlemad peavad jututamisest midagi saama. Eakas ja noor on võrdsetel positsioonidel. Vastasel juhul muutuks asi ühele osapoolele kohustuseks, ent see peab olema vaba tahe ning seda kannustavad tahtmine ja heatahtlik uudishimu. See muidugi erineb, mida saab noor ja mida saab eakas. Noor saab teadmisi ajaloost, väga huvitav on ju kuulata lugusid näiteks 50, 70 aasta tagustest sündmustest, mille üheks osaliseks oli just seesama Elvi või Eduard teiselpool telefonitoru. Eakad on tihti ääretult tänulikud, et keegi neid kuulab ja tõesti soovib suhelda. See on ühtaegu nii kurb kui tore. Kurb, sest paneb mõtlema, kui üksildasena ikkagi eakad ennast tunda võivad, ent loomulikult suur rõõm, et Jututaja oma noortega saab selle kurva noodi aina enam minoorist mažoori poole nihutada. Loodetavasti on ühel heal päeval mõju tunda kogu ühiskonnas.

Kui avameelseks ja huvitavaks kujuneb telefonisuhtlus?
Vestlus telefoni teel on sama haarav kui kohtumistel, inimesed on ju ikka sama huvitavad. Jutud kulgevad omasoodu ja on põnevad ikka. Lisapõnevust tekitab tegelikult ju seegi, et osa pole teineteist kunagi varem näinudki. Ühel heal päeval nad aga näevad üksteist. Ma arvan, et see võib väga liigutav olla ja tekitada tunde, nagu kohtuksid lõpuks ometi oma väga hea sõbraga.

Kui palju noori osaleb?
Liitunud on 20 noort, kes on aktiivsed – jututavad või on põnevil ja ootavad innukalt jututamisvõimalust, osalevad koolitustel, aitavad oma heade mõtetega Jututajat edasi arendada. Jututajad on ikka oodatud samamoodi nagu eakad, kes soovivad oma ellu pisut särtsu juurde, jagada oma elukogemust ja -mälestusi.

Millistes riikides samane ettevõtmine veel on käivitatud?
Meie lahendus tugineb Norra sotsiaalse ettevõtte kogemusele (GenerasjonM). Asutajaga oleme ka kontaktis olnud ning nende kogemuste kohta täpsemalt uurinud. Toimimispõhimõte on sama. Samaseid algatusi, kus noored süsteemselt eakatega aega veedavad, leidub mujalgi (nt Soome, Austraalia, USA, Holland). On näiteks lastehoiud kokku pandud hooldekodudega või elavad tudengid hooldekodus, kus nad saavad erinevaid tegevusi ühiselt teha ning nii üksteise arengut toetada. Põlvkondadevaheline suhtlus-hoolitsemine (intergenerational care) sai alguse Jaapanist 1976. aastal ning liikus sealt edasi Kanadasse ja Hollandisse. Nagu ka Jututaja puhul, on mujalgi esialgu rohkem keskendutud eakate üksilduse vähendamisele, heaolu suurendamisele, sotsiaalsest isolatsioonist väljamurdmisele, ent üsna pea mõistetud, et tegelikult on sellest kestev kasu siiski mõlemale – ka noorele. Eestis on Jututaja meile teadaolevalt esimene sedalaadi algatus. Uudse ideena eeldab ka teatud mõttemallide muutumist terves ühiskonnas.

Vanurite eneseabi- ja nõustamisühinku 80+ klubi prouad, sügis 2019. Foto: Katre Liiv
Milline on tagasiside Jututaja senisest tegevusest?
Oleme saanud positiivset ja väga positiivset tagasisidet. Saame seda nii telefoni teel, kohtumistel (varem otsekohtumistel, nüüd elektrooniliste kanalite kaudu) kui ka kirja teel. Nii noortelt, eakatelt endilt, hooldekodudelt, sõpradelt, lähedastelt ja teistelt poolehoidjatelt. On üksikuid, kes pole veel valmis ideega kaasa tulema ja vajavad aega harjumiseks.

Millised on mõtted projekti edasiseks arendamiseks?
Teatud mõttes avas kriis meile piirid, sest telefonijututamisel ei loe, kui kaugel noor ja eakas teineteisest on. See võimaldas meil laieneda üle Eesti.

Jututajate seltsi soovivaid eakaid ootame endaga ühendust võtma telefonil 56830646 või jututaja@jututaja.ee.

Loe lisaks:
Miks noored eakatega suhelda soovivad, loe kodulehelt.
Helgi ja Johanna lugu.

Lugu ilmus algselt Terviselehes 28.04.2020 ja Terviselehega rääkis Jututaja üks asutajatest Katre Liiv.